Lady Washington

Lady Washington on üks imeilus 1989ndal aastal ehitatud puust laev, mille pardal me käisime eelmisel pühapäeval. 

Seda laeva juhib meeskond, mis koosneb vabatahtlikest meremeestest ja mõnedest püsielanikest, kes sõidavad sellega mööda Vaikse ookeani rannikualasid ja korraldavad laeva pardal erinevaid üritusi, mille käigus õpetatakse inimestele kuidas vanadel aegadel meremehed elasid ja kauplesid.

Õpetamise juurde käib ka muidugi see, et kogu pardameeskond on riietatud vanade meremeeste (ja -naiste) stiilis rõivastesse.

Selle ilusa laeva pardal on filmitud ka erinevate filmide stseene, kuulsaim neist filmidest on ilmselt Kariibi Mere Piraatide Musta Pärli Needus.

Aa, ja kas ma juba mainisin et see laev on  I M E I L U S?

Mina ja Gabriel

Koos hunniku inimestega ootasime, et saaks laeva uurima minna. Alla 8 aastased pidid päästevestid selga panema.

Hüljes poseeris, et ma temast pilti teeks.

 Kui me mööda laudteed laeva poole kõndisime, märkasime ühe teise laeva kõrval hüljest.. Hülgeid on siin päris palju!

Nick'id, Collie ja mina laevas

Meeletu hunnik nööre purjede ja muude oluliste asjade majandamiseks

Lady Washingtonil on kokku 11 purjet.

Ja veel nööre

"Look, there is some more pirates!"

Kui me laeva pardal olime, aerutasid meist kummipaadiga mööda 2 mereröövliteks riietatud meest ühe teise vana (ja ilusa) puulaeva pardalt

Laeva tagant otsast ette vaadates nägi vaatepilt välja selline

Kevin niisama kaugustesse vaatamas ja ilus olemas

Veel nööre ja vahvaid asju!

(Jah, enamus ajast ma vahtisin nööre, neid oli ju niii palju!)

Laeva eesotsas

Nick käskis kõigil piraadilikult "Arrrrgh" teha pildi jaoks

Gabriel oskab kaa väga nunnu olla!

Gabriel ja vahva meremees

See noormees töötab seal laeval vabatahtlikuna. Päriselus on ta pagar. Ta seletas meile selle laeva tööpõhimõtteid ja rääkis niisama ka toredat juttu.

Ta näitas meile ka seda, kuidas ankrut liigutada saab sellel laeval ja lubas sõbralikult kõigil huvilistel proovida.

Gabriel ankrut liigutamas

Laura tegi nalja

Alguses, kui me LW poole jalutasime, siis nägime me seda huvitava nimega laeva.

Teel tagasi kaldale otsustas Laura (naaber) et ta teeb nalja, seega ta ütles mulle et kuule, näita oma digikat korra. Ma siis pahaaimamatult andsin talle oma digika, Laura hakkas naerma ja ütles et okei, nüüd mine ja seisa selle laeva ette, ma lihtsalt PEAN selle pildi sinust tegema !

Teine vanaaegne puulaev, mida me seal sadamas eemalt nägime

See meremees andis meile alguses päästevestid ja pärast korjas nad ilusti kokku

Minu issi !

Täna on üks väga vahva päev, mille ma täiesti ära unustasin, kuni Facebook mu mälu turgutas.. 

(meil on ju teine ajavöönd ja sada segavat faktorit)

Jah, tegemist on ISADEPÄEVAGA! 

Seoses sellega meenus mulle, et ma kunagi kirjutasin ühe blogisissekande oma issist. Nüüd ma siis otsisingi selle välja ja ma arvan et on õige aeg see uuesti maailmale avalikuks teha.. 

Siin ta siis on - 5. mai aastal 2008 (muutmata kujul).

---

Täna ärkasin üles, vaatasin et ohhhhhh, kuimõnus ilm õues on :) . Sõin natuke, istusin msnis (rääkisin tähtsamad asjad ära), tsekkisin meilboksid ära, mõtsin et võtaks päikest. Istusin siis täies varustuses (riietega) rõdule. Peale esimest kahte minutit hakkas palav ja meenus miks ma kunagi peaaegu päikest ei võta. Tulin ära. Tundsin, et tahaks ikkagi õues olla, sest niiiiiiiii kaif ilm oli ! Tuli idee, et võtaks raamatu ja loeks seda rõdul. Lugesingi. Väga hea oli olla, sest ma loen seda raamatut juba eelmise aasta aprillist saadik ja lõpp juba paistab. Seetähendab et mingi.. MAKSIMUM 10 lehekülge on veel. Mitte et see raamat oleks paks võimidagi, niisama ma ei viitsi leida aega, et lugeda. Ja ega ei tule meelde ka.

Nii, siis kui raamat oli loetud, ütles issi, et ma õuest laua ja pingid ära peseks, kuna talvega koguneb ju igasugu mustust sinna ja grillimishooaeg on pehmelt käes juba ;) . Igastahes ma siis targa peaga võtsin ämbri, kuhu lasin natuke vett ja võtsin väikse nuustiku ja läksin lauda pesema. Omaarust olin ikka jube äss küll, aga siis tuli issi. ta mingi vaatas ja naeris lihtsalt selle üle, kui blond võib ta tütar olla. Nomaitea. End arvates sain ma juba isegi hästi hakkama:D Igastahes siis issi ütles et ma võtaks nagu mingi küürimisharja ja VOOLIKU ja mingit.. fairit vms, ja teeks laua ikka korralikult puhtaks. No ma siis jaurasin ikka edasi ja siis ta mingi VIIS mu vooliku juurde ja ütles et anna see ots nüüd mulle ma ühendan ära. Ta ühendas otsa ära ja siis mai saand voolikut tööle. Jaurasin natuke veel, siis lõpuks sain ka. Issi ainult naeris ja tõi küürimisharja. No siis ma sain "kurjaks" tapeale et ta naerab mu üle ja ise ei aita, siis ma pritsisin teda voolikuga. Siis ta algul ütles hullult tõsiselt et jäta järgi, aga paar sekundit läks mööda, siis ta hakkas juba ise ka täiega naerma ja siis ma pritsisin teda veel.

No LÕPUKS ma läksin KORRALIKULT lauda ja asju pesema, aga siis issi võttis vooliku ja hakkas mind pritsima :D. Minu ainus enesekaitse oli väike nuustik. Ma sain märjaks. Me mõlemad naersime. Nii naljakas oli (Vesi oli külm ka, seda ma unustasin mainida :D).

Tütreke lõpetas põhikooli

See oli nii naljakas ja lahe. Mulle meeldivad sellised lollakad hetked issiga. Ta on vist ainuke inimene, kellega ma ennast sedamoodi hästi tunnen. See on nagu teistmoodi rõõm. Ma ei oska seda isegi seletada mitte. Aga oi kurja, kuidas ma teda armastan ! (Mis sest et ma tavaliselt olen pubekas ja ainult uksi paugutan ja solvun, salaja ma armastan teda. Ma arvan/loodan et ta teab seda.)

Pärast seda sõime me ananassi ja vaidlesime selle üle, kes vooliku ära peab panema. See oli siuke naljaga pooleks vaidlus, st me pigem naersime üksteise lolluse/laiskuse peale. Ma arvan et see voolik on ikkaveel õues, kuna me kumbki ei viitsind seda ära panna. Teades meid. Vähemalt mina seda ära ei pannud.

---

Tuleb tunnistada, et mul on väga hea meel, et mu issi ikka veel sama totu ja armas mulle on. Paljud asjad on nüüdseks küll muutunud - ma olen veidi suurem ja oskan nüüd natuke rohkem issi olmasolu hinnata, eriti kui ma teda enam nii tihti ei näe. Aga kui me jälle kokku saame, siis ilmselt saadame me midagi sama arukat korda.

Ma ei tea, kas Sa mäletad veel seda päeva.. Mina mäletan. Seda ja mõnda teist ka. Sellest kuidas me koos tobud oleme. 

 Iga kord kui ma selliseid asju meenutan, kas siis seoses Sinu või emme või vennaga, tuleb mul endalegi märkamatult naeratus näole. 

Ega kodu pole kool - siit lähed sa 18 aastaselt!

Suur-suur aitäh Sulle, et sa mu issi oled ja minusse usud, kuigi mu otsuste toetamine võib mõnedel hetkedel sinu jaoks väga raske südamega tulla.

Ma loodan, et ühel päeval, kui ma suureks saan, saad Sa aru, et tegelikult te emmega ei ole minu kasvatamisega väga puitu pannud.

Miljonid kallid ja musid sulle siit ookeani tagant !

(Nüüd võta lahti see vana suur album, kus on see pilt, kus me musi teeme, kui ma alles pisike olin ja kujuta ette, et ma olen nüüd seal ja teen sulle samasuguse ilase mopsu)

Nüüd sain siia sellesama pildi ka!

(Oli ju mõnus !)

Minu Stiin

Üks hilisema aja kõige tähtsamaid sündmusi on mul mingil imelikul põhjusel jäänud siia kajastamata - 23 oktoobril 2010 aastal sai Stiin 20!!!

Jah, ma tean et ta on nüüd vana ja ka kortsud ei ole enam kaugel tema imeilusast näokesest, aga see ei ole hetkel oluline!

Oluline on hoopis see, et ilmselt suurem osa inimesi, kes mind teavad, ei tea Stiini. See on aga viga, mis vajab hädasti parandamist.

Seega siin ta nüüd ongi -
SAAGE TUTTAVAKS INIMESED, SEE ON STIIN!

Lõpetamisel istusime ja kuulasime hoolikalt kõnesid

Stiin on üldiselt siuke hästi tüüpiline tibi.. Kontsad, kleidikesed, pikad blondid juuksed ja muu taoline tibile iseloomulik.


On aga asju, mida enamus inimesi kes temaga lähemalt tutvust teinud ei ole, ei tea..

Näiteks see, et Stiin on üks positiivsema ellusuhtumisega inimesi üldse.

Veel on ta väga osav brownie'de küpsetamises, lokkide tegemises ja shoppamises.

Ka arukusest ei jää sellel neiul eriti tihti puudu!

Eiei, see ei ole üks nendest "vanadest piltidest"

Tegelikult on lugu aga hoopis selline, et Stiin on minu parim sõbranna. Ta on täpselt selline, et kui vaja, siis lohutab mind oma õla najal, kui vaja, siis virutab kulbiga, et mulle aru pähe tuleks ja kui vaja, siis teeb minuga maailmavallutamise plaane.

Me niisama vene keele tunnis olemas.

Kui nüüd täpsemalt selle viimase juurde tagasi tulla, siis ütlen juba ette ära, et ei, me AUSALT ei ole terroristid.

Ja kui jutt juba aususele läks, siis ausalt öeldes olen ma praegu USAs ka ainult Stiini pärast. Tema oli see geenius, kes mulle eelmise aasta alguses sellest ideest rääkis, et võiks minna USAsse lapsehoidjaks. Ja no nagu asjad ikka lähevad, kui meie kahe pead mängus on, siis mõtlesime me alguses kohe kakssada erinevat plaani välja mida me kõik siin korda saadame ja ette võtame.

Lennujaamas, viimased tunnid Eestis

No ütleme nii, et alati ei lähe asjad päris nii nagu me plaanime, aga vähemalt me plaanime..
Ja nüüd oleme me siin.. Mõlemad.. Erinevates USA otsades -.-

Üks olulisemaid plaane, mis meil tuleviku jaoks varuks on, on ühtlasi üks ideaalsemaid näiteid meie imelistest maailmavallutusplaanidest.

Stiin umbes 70 aastaselt 

Nimelt kui meie Stiiniga suureks kasvame (hea nali, eksole?) ja juba väga vanad oleme, siis me elame vanadekodus. Ja kuna me siis oleme vallalised ja väga vallatud (no ma ütlesin et see on nali, et me suureks kasvame!) siis me hakkame vanadekodus kutte lantima.
Eiei, mitte õnge ja lantidega.
Meie mängus pole reegleid - appi tulevad kepid, ratastoolid, käimisraamid ja kõik muu.
Aga noh, kõigepealt peame me nii vanaks ja vallaliseks saama.. Kuna meil ju tulevad kaksikpulmad kaa.. Nii 10 ja 11ndana meie klassist.. Umbes täpselt jagame 10ndat ja 11ndat kohta..

Kliki siia pildile ja su arvuti plahvatab !

Ah, küll me neist meestest lahti saame.. Nad ju teoreetiliselt surevad varem.. (Kuri naer).
Lühidamalt öeldes.. TEID ON HOIATATUD!

Üks oluline asi Stiini juures on veel..Üks nendest vähestest, mida ma siin praegu ette loen.
Stiin näeb inimestes alati parimat ja märkab asju, mida teised (okeiiiiii, MINA) muidu ei märkaks.
Nimelt saan ma Stiini tänada veel vähemalt kahe ülivahva sõbranna eest, kellega ma ilma Stiinita ilmselt ei suhtleks.

Merilin, Kaisa, Stiin, Sendy - meie nelik

Jah, ma tean, et me olime neljakesi koos tervelt 3 aastat gümnaasiumis..
Ja-jah, ma olen teadlik, et ma nendega terve gümnaasiumis veedetud aja ei suhelnud eriti.
Jaaaa, okei, ma tunnistan - nad on üks kuradima hea leid!

Nende kahe sõbranna eest saan ma ka tänada ainult Stiini, tänu kellele ma aeg-ajalt viitsin avada oma silmi ja märgata ägedaid inimesi enda ümber.
Aa, ja juhuks, kui te veel aru ei saanud, siis me koos moodustame ühe vahvaima neliku terves ilmas.

Nüüd te siis teate Stiini..
Või noh, tegelikult ainult need, kes viitsisid lugeda selle pika postituse lõpuni, teavad nüüd väikest osa Stiinist..
Anyways, see pliks on nüüd 20...
Päris hirmuäratav..
Mu lasteaia-, põhikooli, gümnaasiumi- ja nüüd ka saatusekaaslane Stiin on nüüd 20..

Scouts Hike

Eile (laupäeval) käisime me cubscoutidega jälle matkal. 

Seekord oli tegemist veidi lühema matkaga ja ei olnud nii palju mägedest üles-alla ronimist, kui eelmine kord. Aga lahe oli ikka!

Ilmaga oli ka nii, et kuna matk oli üsna vara hommikul, siis päike ei olnud veel välja tulnud ja ei olnud nii palav, kui eelmine kord.

 Esimesel platvormil suurte binoklitega ümbrust uurimas

 Kevin peab ka nägema 

 Seal tuli vaikselt olla, kuna seal olid öökullide pesakastid...

..ja räästa all oli suur herilasepesa

 Sild, mille ümbrus oli meduuse täiesti täis

 Kaks pisikest ujuvad. Ma pole vist kunagi oma silmaga näinud niipalju meduuse. Ja seal oli neid igas suuruses. Suuremad jäid vetikatesse kinni ja ilmselt surevad ära, kuna nad ei saa ennast sealt lahti. Üks mida me nägime, mis kinni oli vetikates, seda mingi krabi vist juba sõi altpoolt, kuigi ta veel elas ! Öäk.

 Poisid uurivad meduuse

 See oli järgmine sild, aga kuna oli tõusuaeg, siis oli enamus sellest sillast vee all ja me ei saanud sealt minna.

 Kevin, Trevin ja Gabriel - ikka veel meduuse uurimas

 Eucalyptus tree. Selliseid oli hästi palju ja nad näevad lahedad välja 

 Maha kukkunud herilasepesa. See oli katsudes nagu õhukesest paberist või selline väga veider materjal

 Skaudipoisid

 Lapsevanemad

 Ülevalt mäe otsast oli niiiiii ilus vaade.. Muidugi pildi pealt ei saa sellest aru

Hästi paljudelt puudelt tulevad niimoodi koored maha.

Halloween and Trick or Treat'ing

Nagu ma oma blogis ja igal muul suhtlussaidil juba maininud olen, on Halloween üks lõbusamaid tähtpäevi mida ma tean.

Selle kõige olulisem osa laste (ja ka paljude täiskasvanute) jaoks on Trick or Treat'imine, ehk kommide küsimine.

Erinevalt Mardi-ja Kadripäevast on siin Halloweeniga nii, et kommi saamiseks et tule teha muud, kui öelda "Trick or Treat". Ei ole mingit luuletuste lugemist, laulmist ega kommi nimel higistamist, nagu Eestis. 

Kostüümidega on ka nii, et ei ole kindlat malli, mille järgi kostüüm olema peab, vaid lapsed ja täiskasvanud võivad olla kes iganes nad soovivad.

Üllatav ja tore oli näha, et pühapäeva õhtul olid tänavad täis kostüümides tegelasi ja inimesi oli tänavatel nii palju, et kõndimagi ei mahtunud normaalselt, vaid pidi kogu aeg vaatama, et kellelegi peale ei astuks.

Majade uste taga olid pikad järjekorrad, kust võis leida nii printsesse ja haldjaid kui ka kõikvõimalikke loomasid ja koletisi.

Veel on superlahe Halloweeni juures see, et majad ja aiad ehitakse ära ja osad inimesed olid oma garaažidesse ehitanud isegi õudusterajad, kus siis ühest uksest lastakse inimesi paarikaupa sisse ja teisest otsast oodatakse ehmunud ellujääjaid välja. Ma käisin ka ühes ja see oli (ausalt) lahedam kui see "õuduste maja", mis näiteks Tivolis on.

Kuigi Tivoli "õuduste maja" ei ole vist eriti keeruline üle trumbata...

 Kätlin ja Corey (See ja kaks järgmist pilti on tehtud nädal varem, kui Kätlin ja Corey Halloweeni peole läksid. Ma sain Corey't meikida - success!)

 Nagu isa, nõnda ka poeg

 Kätlin poistega. Kevin jooksis õhtu otsa nende hammastega mööda maja ringi ja kollitas kõiki, ise samal ajal naerda lagistades

 Corey - vampiir, Kätlin - kuraditüdruk, Gabriel - ninja, Kevin - rallisõitja

 Mina poiste ja naabritüdrukutega

Kevin, Nicole, Natalie

Enne Trick or Treat'ima minemist oli meil veel aega tänaval mängida ja igasuguseid asju teha

Tagant vasakult: mina, Natalie, Nick, Kätlin, Gabriel, Corey

Ees: Kevin ja Nicole

Sinine haldjas

Bobbing for apples, ehk Gabriel üritas vett täis tünnist hammastega õuna kätte saada, et siis selle eest endale auhind valida. Teised seda teha ei saanud, kuna kõigil (peale Kevini) oli meik peal.

Pisike Batman kõrvaltänavalt - niiiiiiii nunnu !

Tema seljataga toimus veidi hiljem 15-minutiline Halloweeni mustkunstishow

 Sellised kommijärjekorrad olid majade uste taga

 Kuna mu väike ämber täitus üsna kiiresti, siis ei jäänud muud üle kui leidlik olla ja kommid kleidi all oleva musta pluusi sisse toppida. (Rinnakorvi suurus kasvas mõne numbri võrra)

NB! Šokolaadi hoidmine keha vastas ei ole just asi mida soovitan proovida!

 Isegi kommide jagajad olid lahedates kostüümides!

Kommidkommidkommid!!!