Hei !
Tahtsin vahepeal lihtsalt teada anda, et ma olen ikka veel elus, rõõmus ja suhteliselt terve (kurk on veidi veidrake ja jalg on ikka sinine).
Vahepeal on olnud üllatavalt palju tegemist.. Või siis üllatavalt vähe viitsimist internetis passimiseks, et teile kõigile kinnitada ühte ja sama asja - kõik on okei.
Ikka veel on mul tore ja huvitav avastada asju, mida ma varem näinud, teinud või nautinud pole. Siia saabumisest on möödas nüüdseks 3 ja pool kuud ja see on ametlikult pikim aeg, mis ma kodust ära olen olnud.
(Väga oluline fakt, ma tean!)
Eile oli vahva - käisime perega Santa Cruz'is rulluisuhallis rulluisutamas.. Sellest kirjutan pikemalt mingi aeg lähipäevade jooksul.. Või vähemalt see on mul plaanis, eks näis, kas plaanist ka asja saab.
Täna käisin Elizabethi ja ta õe ja ta poja Sean'iga San Jose's. Nad näitasid mulle linna, käisime poodides ja isegi kinos.
Viimane oli väga etteplaneerimata üritus, nimelt tahtsime kino kõrvale mingit poodi vaatama minna, aga avastasime et paarikümne minuti pärast hakkab film, mida enamus meist näha tahtsid (Burlesque - super!). Seega selles poes shoppamise asemel läksime kinno. Seda otsust ei kahetsenud meist keegi.
Tagasi Watsonville poole sõites sain ma jälle endale kinnitust, et ma elan väga ilusas kohas.
Kõik see värvide ja tulede mäng pimedas kiirteel sõites, Watsonville'i tulede imetlemine mäe otsast, jõulutuledes majad, langevad värvilised lehed..
Ma ei tea, mul ausalt ei ole sõnu selle kõige kirjeldamiseks.
Imelik, et selliste asjade märkamiseks enda ümber tuleb vähemalt minu puhul kuskile täiesti võõrasse keskkonda sattuda. Sest tegelikult on ju Eestis ka autode taga- ja eestuled pimedas, langevad lehed ja kõik muu.. Lihtsalt Eestis olen ma kõige sellega nii harjunud ja võtan seda nii enesestmõistetavalt, siin aga tundub see nii uus ja huvitav ja esmakordne..
Seda kõike nüüd vähemate sõnadega kokku võttes - ma ikka veel hingan, ma ikka veel ei kahetse oma otsuseid ja ikka veel on elu huvitav.
Kallid ja musid,
Kaisa
