teisipäev, 4. jaanuar 2011

Uhke esimene

Jõulud on möödas, aastanumber on vahetunud ja puhkus on läbi. Ehk siis siin on nüüd kõigest täpsemalt ja enam-vähem järjekorras.

Neljapäeval, 23. detsembril hakkas mul nädalane puhkus. Esimene päev kulus magamisele ja mittemillegi tegemisele. Üldiselt terve selle nädala ma eriti varajane lind ei olnud.. Nagu ikka vabadel päevadel.

Reedel, 24. detsembril tähistasime me kodus jõule. USAs on jõuluvanaga süsteem selline, et jõuluvana käib öösel salaja, sööb küpsiseid ja joob piima, ning hommikuks on pakid kuuse all. Kui kõik kuuse juures on, jagatakse pakid laiali ja avatakse. Kinkide lunastamine salmide ja lauludega on ameeriklaste jaoks sama võõras, kui eestlastele rannailmadega talved. 

Gabriel oli juba terve viimase nädala väga põnevil, kui keegi jõuluvana kasvõi korraks mainis, seega ei tulnud väga suure üllatusena, kui ta hommikul esimesena silmad avas ja trepist üles-alla jooksma hakkas, et pakke kontrollida ja oodata, et teised ärkaks. 

Nagu ta eelnevad päevad mulle lubanud oli, sain esimesena äratuse mina. Kell oli täpselt 6.32 hommikul, kui ma oma unised silmad avasin selle peale, et Gabi energiliselt mul voodi ees keksles ja mind alla korrusele käsutas, et ma ikka oma silmaga vaataks kui palju pakke jõuluvana tõi.
Lohistasin ennast alla, heitsin pilgu kuuse poole ja saatsin Gabi tagasi voodisse, kuna teised veel magasid. Järgmine pool tundi kuulsin ma läbi une, kuidas Gabriel edasi-tagasi treppi mööda jooksis. 
Kella poole 8 paiku ajasime ennast kõik alla korrusele ja avasime kingitusi. Põrand oli pakkepaberit ja kinke täis.

Mingi aeg helistasin ma Eestisse koju ka ja mul vedas, kuna kõik olid kodus ja sugulased olid külas. Sain perega veidi rääkida ja hiljem veel veebikast nende tegemisi jälgida. Oli tore teiega rääkida !!!

Uus jõulukogemus oli see, et õhtul istusime dressikate väel aias ja vaatasime taevast ja tähti. Õues oli soe ja mõnus, nagu Eestis suveõhtutel.

Järgmisel õhtul käisime Corey vanemate juures söömas. Kõik oli väga pidulik ja uhke ja.. Teistmoodi.

Esmaspäeva ja teisipäeva veetsin ma imelises San Franciscos!
Buss pidi Watsonville'st SF-i hakkama minema kell 6.05 hommikul, aga jäi natuke hiljaks, nii et reaalselt minema hakkasin ma SF poole kella kolmveerand 9 paiku hommikul. 

SF-i jõudes sain ma kokku vahvate eestlastega - Rommi, Meeli, Mia ja Liam'iga. Nemad kolisid USAsse umbes samal ajal, kui mina. Tegemist on ühe väga laheda eestlaste perega, kellega me päev läbi mööda SF-i ringi sõitsime ja jalutasime. Õhtul läksime Berkeley linna, kus nad elavad ning veetsime toredasti aega filme vaadates ja niisama jutustades.

Teisipäeval sain ma kokku ühe teise Eestist au pair'i, Kerliga, kellega me SF-i kesklinnas ja hiinalinnas ringi jalutasime, poodides käisime ja õhtul kinno läksime. Kinost välja tulles sadas õues paduvihma ja me mõlemad hakkasime oma bussipeatuste poole minema. Bussikasse jõudes olin ma läbimärg, aga mul olid õnneks kotis kuivad riided, mis sain selga panna. Viimased 2 tundi oma põnevast reisist veetsingi bussijaamas istudes ja raamatut lugedes. Watsonville'i tagasi jõudsin ilma suuremate sekeldusteta ning koju jõudes peaaegu vajusin voodisse.

Aastavahetusel, ehk 31 detsembril vaatasin ma õhtul poisse. Kevin jäi üsna varakult magama, aga Gabrieliga vaatasime kella 10ni Politseiakadeemiat. Suutsin teda Politseiakadeemia pisikuga nakatada.. Mis teha, tegemist on marunaljaka filmiga!
Rakette nägin täpselt 7.. Need olid need pisikesed, mida Eestis igast toidupoest võimalik osta. Ilutulestik on siin vist ebaseaduslik, nagu ma aru sain.

Esmaspäevast, ehk tänasest, teen jälle tööd.. Puhkus läbi ja kõik liigub edasi samas rütmis, mis enne, ainult aastanumber on uus.

Soovin siis teilegi kõigile kõike head ja paremat uueks aastaks ning tuletan meelde, et kõik, mis me ette võtame ja saavutada tahame, sõltub ainult meist endist!

Uuel aastal uued väljakutsed ja unistused, mille poole pürgida - miks mitte?!

reede, 17. detsember 2010

Scouts Hike

Seekord käisime skautidega matkamas Santa Cruz'i rannikualal.. 
Ma väga midagi selle kohta kirjutada ei oskagi, matk nagu matk ikka, ilm oli ilus ja soe. 
Vaade oli terve matka jooksul lihtsalt hämmastav!



Inimesed on niiii tillukesed - saate ehk mingisugusegi arusaama kui kõrgel me olime

Selliseid koopaid oli hästi mitu





Koopa lagi - taimed kasvasid tagurpidi


Koopa lagi päris koopas sees

See on see "mina niisama koopas seismas" pilt

Osa grupist


Mudast saime ka läbi käia

Tuuleke puhus kõvasti

teisipäev, 14. detsember 2010

Santa Cruz Roller Palladium

 Siin see nüüd on - kauaoodatud pildimaterjal rulluisutamas käimisest!
 Tuleb nentida, et nende imelike rulluiskudega sõitmine on päris keeruline, eriti kui oled harjunud, et pidur on taga ja saad kallutada igas suunas, kuna rattad on 1 reas. 
Alguses olid kõik mööda seinu, et kuidagigi püsti püsida, aga lõpuks olid kõik juba väääga profid !

Poisid olid vässud juba Santa Cruz'i sõites ja jäid autos magama

Push Up (rinnahoidja) kõigest dollar ja 25 senti.. On soovi kellelgi?

Kas seinad või põrand - alguse värk!

Kätlin ja Gabriel

Kevin ja Corey

Igaüks omamoodi

Kevin lasi korraks lõdvaks ennast

3/4 Johnston'itest

Padakonn teeb limbot

pühapäev, 12. detsember 2010

Update

Ja ilmselgelt ei ole ma ikka veel jõudnud selle rulluisutamise postituse siia tekitamiseni.. Ja ei ole kindel millal selle tegemiseni jõuan ka..

Täna käisin ma Tae Kwon Do potluckil, kus oli palju süüa igast asju ja vahva..
Gabrielil oli hommikul uue vöö tegemise eksam ka ja nüüd on tal ametlikult roheline vöö, ehk siis ta on täpselt poolel teel mustani. Nii tubli !

Homme lähen ma Corey'ga ta tööle kaasa, ehksiis saan politseiautos ringi sõita - päris põnev ! Aga ma pean kella 8ks HOMMIKUL valmis olema !!

Ja skautidega on matk Santa Cruz'i ka kella 1st.. Corey ja Kätlin ütlesid et see on väga äge !

Katiga rääkisin ka täna.. Ma ei oska ikka üldse seletada, kui kullapai ta on. Niiiiiii hea oli temaga rääkida ja ta on väga kalla.
Ja üks parimaid asju tema juures on see et ta peale saab alati kindel olla ja ta on minuga ALATI aus. Absoluutselt igas olukorras.


KÕIK jõulukaardid on nüüd saadetud.. Kokku oli neid lõpuks siis.. Pole aimugi kui palju. Aga nii palju, et jõulukaarte niipea enam saata ei taha. Niipea, ehk siis paar aastat kindlasti. Ma arvan.

Aga muidu on kõik ikka tore ja vahva ja tegemist jätkub :)

esmaspäev, 6. detsember 2010

Asjad

Hei !

Tahtsin vahepeal lihtsalt teada anda, et ma olen ikka veel elus, rõõmus ja suhteliselt terve (kurk on veidi veidrake ja jalg on ikka sinine). 
 Vahepeal on olnud üllatavalt palju tegemist.. Või siis üllatavalt vähe viitsimist internetis passimiseks, et teile kõigile kinnitada ühte ja sama asja - kõik on okei.

Ikka veel on mul tore ja huvitav avastada asju, mida ma varem näinud, teinud või nautinud pole. Siia saabumisest on möödas nüüdseks 3 ja pool kuud ja see on ametlikult pikim aeg, mis ma kodust ära olen olnud. 
(Väga oluline fakt, ma tean!)

Eile oli vahva - käisime perega Santa Cruz'is rulluisuhallis rulluisutamas.. Sellest kirjutan pikemalt mingi aeg lähipäevade jooksul.. Või vähemalt see on mul plaanis, eks näis, kas plaanist ka asja saab.

Täna käisin Elizabethi ja ta õe ja ta poja Sean'iga San Jose's. Nad näitasid mulle linna, käisime poodides ja isegi kinos. 
Viimane oli väga etteplaneerimata üritus, nimelt tahtsime kino kõrvale mingit poodi vaatama minna, aga avastasime et paarikümne minuti pärast hakkab film, mida enamus meist näha tahtsid (Burlesque - super!). Seega selles poes shoppamise asemel läksime kinno. Seda otsust ei kahetsenud meist keegi.

Tagasi Watsonville poole sõites sain ma jälle endale kinnitust, et ma elan väga ilusas kohas. 
Kõik see värvide ja tulede mäng pimedas kiirteel sõites, Watsonville'i tulede imetlemine mäe otsast, jõulutuledes majad, langevad värvilised lehed.. 
Ma ei tea, mul ausalt ei ole sõnu selle kõige kirjeldamiseks. 

Imelik, et selliste asjade märkamiseks enda ümber tuleb vähemalt minu puhul kuskile täiesti võõrasse keskkonda sattuda. Sest tegelikult on ju Eestis ka autode taga- ja eestuled pimedas, langevad lehed ja kõik muu.. Lihtsalt Eestis olen ma kõige sellega nii harjunud ja võtan seda nii enesestmõistetavalt, siin aga tundub see nii uus ja huvitav ja esmakordne..


Seda kõike nüüd vähemate sõnadega kokku võttes - ma ikka veel hingan, ma ikka veel ei kahetse oma otsuseid ja ikka veel on elu huvitav.


Kallid ja musid,
Kaisa